Elsa esituses on meie kulinaarne ajalugu väga maitsev ja isegi omajagu esinduslik. Aus sibulasupp, mahe vasikasült koos krõmpsu punapeedi ja tulise mädarõikaga, lopsakas hanepraad ja väärikas tanguvorst, jõulised lambapelmeenid, tõsine Kirju koer on Eesti köögi parimad palad, mis üleüldises kulinaarsete trendide püüdmises ära on ununemas.
Erinevalt “uut Eesti kööki” otsivatest restoranidest ei otsi Elsa midagi, teeb nii nagu ikka tehtud ja see tuleb tal hästi välja. Isegi üllatavalt hästi ühe väikese ja vaikse restorani kohta, kellest vaatamata rohkem kui aasta pikkusele ajaloole kusagil õieti juttu pole tehtud.
Hani on meie restoranides vägagi haruldane linnukene. Elsal on see olemas, haneprae juurde pakutakse hapukapsast, tanguvorsti ja kartulit ehk seda, mida ikka on pakutud, neid kõige traditsioonilisemaid lisandeid. Ometi pole igav, sest (hea) maitse on igavene. Justkui oleks toit vanaema või kokaks õppinud vanatädi tehtud. Sama lugu oli vasikasüldiga: nii sült ise kui selle juurde pakutud marineeritud seened ja kurgid, keedukartul ja mädarõikakaste on küll igipõlised, kuid üldse mitte igavad, vaid ausast toorainest ja hästi tehtud. Viinaga maitsestatud toidud
Ajalooga kokkusobivaks kiiksuks on Elsal viin. Kõigepealt on viinaga paari pandud mõned eelroad - nii saab kalamarja juurde ka pitsi viina. Viinalt on maitset saanud ka jäätis, viina-halvaajäätis. Vähe sellest, Elsal on lausa viina-erimenüü “Jaamaülema õhtusöök viinakuradiga”, kus eelroast magusani kõik road viinalt maitset saanud. Juures jutt Eesti viinaajaloost. Viinajoojaid sellel varajasel õhtutunnil jaamarestoranis siiski ei olnud. Joodi pigem veini.
Majavein, mis on ju restorani üheks visiitkaardiks, oli keskmisest väärikam, kohv korralik ja ettekandjad nobedad. Pisut üle võlli läks vaid eelmise sajandi esimesest kolmandikust pärinev muusika, mis - koos oma raginate ja kahinatega - pisut liiga valjuks oli keeratud.